Mu kallis töökaaslane, hea sõber ja mulle justkui väikene õde hakkab abielluma. Ta ei ole sagedane salongikülastaja ja ausalt öeldes pole seda ka mina. Elu on kiire, tahaks selles elus nii palju veel ära teha, et no kohe kuidagi ei leia seda aega enese eest korralikuks hoolitsemiseks. Mulle aga meeldivad mu inimesed nii väga, kui saan kedagi õnnelikuks teha, siis hüppan ise ka platsi - palun mulle ka siis üks paar kauneid küüsi ja kui saab, siis teeme kulmud ka korraliku kodukassi karvade moodi ja jätame tänavakõutsi karvad ukse taha.
 |
| Vabandan, et jalad otse otsa "vahivad" aga paremat pilti tänapäeva kiirest elutempost ei olnud käepärast |
Ja nii me siis Kristiga
T&M Ilusalongi siirdusimegi. Oleme seda ühist "naistepäeva" kaua veeretanud siia ja sinna, nüüd lõpuks võtsime härjal sarvist ja murdsime ta maha.
Õigemini, meid murdsid salongis maha professionaalsed ilumaailma leedid ning tegid meist täna veidi rohkem daamid, kui me seda oma igapäevaelus oleme. Kristi külastab salonge vähem, sest tema tagasihoidlikkus on suur voorus ja mina sõdalasena ei mõista viimastel aastatel seda liiga ilus olemise asja. See selleks, oleme kõik nagu oleme, kuid tänase jutu idee seisab kuskil mujal ja selles, et enda eest võiks ehk rohkem hoolt kanda.
Kristi loobus südamerahus täna päris suurest osast oma juustest. Ikka selleks, et pulmas kena endale ja oma kaasale välja näha. Mina andsin oma näo kauni iluteenindaja valdusesse, lisaks lasime korrastada ja kaunistada oma käed ning jalad.
Vahepeal leidsin salongist südameid. Sel korral olid veetlevad südamekujulised kõrvarõngad sõbralikul iluteenindajal, kes mind sugugi halvasti ei vaatanud, kui süüdlasliku näoga palusin luba pilti temast ja ta kõrvast teha, kus kaunis kivike minu käed sügelema asjas ning koheselt tähelepanu endale tõmbas. Tunnen tihti, et mul on ikka midagi viga, kuid vaatan sellest veast lihtsalt mööda.
Mis veel salongis silma paitas, olid kaks mõnusat raamatut. See halbade ja heade tüdrukute raamat on ka mul kodus. Sain selle kingituseks ühe vahva sõbra emalt, kus minu mõlemat poolt on kõrvalt tajunud ja veidi näinud. Tuleb välja, et Merilinile kinkis kaks kiirelt meeleolu parandavat raamatut tema tütar, kes talle neid ka ette luges. Tahaks seda vinget tütart näha - väärib kiitust kuhjaga.
Nii ma siis lõpuks istun salongis, kirjutan siia ja ootan, kuni Kristi viimased protseduurid saavad tehtud. Tema kaunimaks tegemise on enda käte ja südame hooleks võtnud ei keegi muu, kui
T&M Ilusalongi omanik Merilin ise, kes ka minu kätest täna tegi leedile omased kaunid käekesed. Olen nüüd ikka päris aus - on ikka ilus küll ja tunne on ka hea.
Ja peab mainima, et Merilini näol on tegemist tõelise professionaaliga, ütleme nii, et inimesele, kes teise inimese hinge ei armasta süüvida, sel võib jääda mulje, et ta on lihtsalt kuri oma tööd tehes.
Ausalt öeldes jälgisin teda pikemalt ja sain aru, et see naine ei lase midagi oma tööd tehes niisama stiilis "las minna" juhtuda. Tegelikult lähemal vaatamisel selgub, et see "kullipilk", millega ta tiimikaaslaste tööd jälgib ja vajadused koheselt ka ise käed tööle külge paneb, tuleb inimese hinges eesmärgiga saavutada maksimaalne parim tulemus, mis võimalik. Kui lugeda ajaloo raamtuid, siis just sellised on need inimesed, kes kõige väärikamad on, olenemata valdkonnast, kus nad tegutsevad. Nii et annan au ja ütlen telesaate "Kas tohib?" saatejuhi Kristiina Võsu sõnadega - tegemist on "minu tassike teega" tüüpi inimesega. Ja kõige imelisem Merilini juures on lõpuks lisaks hullunud maksimalismi tagaajamisele see, et kui ta oma elust lugusid hakkab jutustama, siis naerad südamest nii nagu harva naerda saab ning tema inimlik lihtsus särab päikesena nii, et ta vist ise ka sellest aru ei saa. Temas on nii palju elu ja energiat, et lausa lust.
Mõtlen siis endamisi edasi vaimsuse ja materiaalsuse teemal. Minu ümber on inimesi mõlemast leerist. Tunnen väga vaimseid inimesi ning samuti tunnen väga materiaalseid inimesi. Minus endas on vastavalt vajadusele samuti olemas mõlemad pooled. Nii nagu kõigis inimestes. Vahel võidab vaimsus ja kui ikka leib elus laualt otsa on saanud, siis ei oska selle vaimsusega ka midagi peale hakata või kuidas ... Ja nii ma siin mõtisklengi. Näiteks armusin ma enda kaasasse, kes oma teadvuses on tõeline filosoof, vaimselt kõrgelt arenenud hingega suurepärane vestluskaaslane, avatud suurkuju võiks lausa öelda aga teisalt ka kõige tavalisem pragmaatik, matemaatik jne - kõik taolised tavalised tõelise realisti kohta käivad omadussõnad võiks siin üle lugeda. Miks ma teda usaldan või tema hoole alla oma pere usaldan? Sest elus on vaja elada realistina ka - et leib oleks laual, et riided oleks seljas, et oleks töö, mida teha ja teha oma tööd võimalikult hästi. Jah, selleks, et elada elamisväärset elu, vajame me teatud materiaalseid vahendeid. Ei ole siin ju isegi mitte mõtet vaielda. Teiseks, kui aga nö "kõht on täis", vajame vaimutoitu ja saame olla kohe hirmsasti vaimsed. See kõik on meil tänapäeval koheselt käepärast. Saame enda vaimusuurust küllastada raamatute, kursuste ja vaimsete juhtide abil. Ainult võta kätte ja soovi, tegutse, õpi ja arene. Õpi veel rohkem ja arene veel rohkem.
Armastan kohe väga neid inimesed, kes austavad vaimsust ning arendavad endagi oma, kuid samas suudavad elada reaalses maailmas, kus on reaalsed probleemid. Peame ju oskama hakkama saada ka rasketes oludes. Elus pole halba ilma heata, ega head ilma halvata. Pole vaimsust ilma materiaaluseta ega materiaalsust ilma vaimsuseta. Muidu oleksime lihtsalt kehad või lihtsalt vaimud. Meil aga on meie keha ja meil on meie vaim või hing (nimetagem seda kuidas iganes me soovime).
Vahepeal heliseb telefon, helistab Elviira (seda naist saab iseloomustada samuti vaid ülivõrdes), ta tuleb salongist läbi ja kaasas pudel veini, sest mul olevat sünnipäev olnud. Öelge, kui palju on tänapäeval neid inimesi, kes lisaks facebooki õnnitlusele sulle õnne soovivad kuidagi muul viisil ka. Jah, neid on aga neid pole kindlasti tohutul hulgal - nagu neid facebookis on. Nendele erilistele inimestele, kes veidigi rohkem vaeva näevad, tahaks teha lihtsalt musu, pai ja kallistused ning soovida nende ellu vaid head. Kas pole nii?
Ma ei vastanda siin vaimsuse ja materiaalsuse juurde tagasi tulles ühte teisele. Tahan lihtsalt öelda, et vahel selline materiaalne tegevus nagu lihtne ilusalongis käimine, ulatab su vaimule hingekirja sõnumiga: "Kallis Monika, sinu keha on mulle oluline!" või "Kallis Kristi, ma hoolin sinu kehast!". See on kingitus justkui iseenda hingelt oma kehale. Ilma kehata pole hinge ja ega sel hingelgi hea ole, kui keha eest hoolt kantud pole.
Lisaks kallid daamid ja härrased, kes te seda juttu satute kogemata lugema, mul on üks väike idee ka. Järgmisel nädalavahetusel, kui sõber teeb etttepaneku minna baaridesse-klubidesse-pubidesse lõbutsema, kutsuge ta hoopis salongi.
Okey, kui soovite, tehke väikene klaas veini ka aga minge hoopis koos ilumaailma heade spetsialistide käe alla, tehke oma kehale pai ja tunnetage ise, mis tunne see on. Ja ära seda mõtet isegi pähe lase, et pole aega. Mul ka polnud! Pediküüri tehti imeliselt nii, et jalad vannis, arvuti süles, telefon ühes käes ja kohvi teises käes. Ei usu? Usud ju küll. Maniküüri tegime aga nii, et üks käsi töös ja teise käe abil lugesin telefonist imelist artiklit imelisest inimesest, mis vajas ülevaatamist. Loomulikult võiks sellise päeva planeerida tegelikult endale ja oma sõbrale nii, et ei peaks sellise "hulluna" oma kauniks saamise päeva salongis veetma aga tahan öelda, et vabandusi enese eest hoolitsemiseks pole olemas. Pole aega! On küll! Pole raha! Jäta nädalavahetuse linnapeale minek ära ja kuluta see summa, olgu see väike või suur, iseenda keha eest hoolitsemise peale. Ja ok, kui nädalavahetusel väljas raha kulutamas ei käi aga oled hea juuksur, siis tee heale kosmeetikule pakkumine, sina teed kauni soengu, tema sulle kaunima iluteenuse vastu.
Aga Miks Mitte ... :)
